Äge prostatiit on põletikuline, tavaliselt nakkusliku iseloomuga haigus, millega kaasneb turse ja haavandite teke samanimelise organi kudedes. Varem arvati, et see mõjutab peamiselt vanemaid mehi, kuid uuringud näitavad, et patoloogia on muutunud märgatavalt "nooremaks". Ja praegu esineb prostatiit keskealistel patsientidel.
Ravi ajal on spetsialistiga konsulteerides lubatud kasutada mitte ainult ravimeid, vaid ka rahvapäraseid abinõusid.
Patoloogia põhjused
Ägedat prostatiiti diagnoositakse 30–50% meestest, kõige sagedamini kõige tööealistest, st 30–50-aastastel. See põletik põhjustab:
- erektsioonihäired;
- viljatus;
- depressioon.
Haiguse põhjustajaks on peamiselt mittespetsiifilised nakkusetekitajad. Need on patogeensed mikroorganismid, nagu E. coli, stafülokokid, streptokokid jne. Kuid mõnikord põhjustavad ägedat prostatiiti muud patogeenid, mis on seotud sugulisel teel levivate haigustega - klamüüdia, ureaplasmoos, gonorröa, mükoplasmoos. Sageli on põhjuseks oportunistlik mikrofloora – Candida seened.
Prostatiidi arengu peamised põhjused taanduvad infektsioonile, enamasti transkanalikulaarsel teel. See toimub eesnäärme erituskanalite kaudu. Kuna need avanevad ureetra tagumises seinas, mõjutab prostatiidi teket sellise haiguse nagu uretriit olemasolu.
Äge põiepõletik (bakteritest põhjustatud põiepõletik) esineb meestel harva. Aga kui on, siis sellistel juhtudel kannatab eesnääre, millesse satub patogeenne mikrofloora. Bakterite sisenemine elundisse toimub palju kiiremini, kui kaasnevad patoloogiad - kusiti kivid, mis tekitavad suurenenud intrauretraalset rõhku.
Mõnikord on infektsiooni läbitungimise tõttu vereringe kaudu võimalik põletikuline protsess, kuna eesnääret varustatakse arenenud arteriaalse ja venoosse võrgu kaudu. See juhtub siis, kui kehas on kroonilise põletiku koldeid, kuid neil pole eesnäärmega mingit pistmist. Infektsioonid edastatakse hematogeenselt sinusiidi, tonsilliidi, bronhiidi, isegi kaariese kaudu.
Koletsüstiidi (sapipõie haigus) esinemine põhjustab ka ägeda prostatiidi teket. Mõnikord on võimalik infektsiooni lümfogeenne ülekandumine soolestikust (proktiidi ja koliidiga).
Prostatiidi tekke mittenakkuslikud tegurid on vaagna veresoonte ummikud, ebaregulaarne seksuaalelu ja selle häired. Eelkõige on prostatiit võimalik meestel, kes harrastavad katkestatud seksuaalvahekorda.
Haigust provotseerivad tegurid on järgmised:
- istuv eluviis;
- seedehäired (peamiselt sagedane kõhukinnisus);
- hüpotermia ja vähenenud immuunsus;
- veenilaiendid;
- liigne alkoholitarbimine.
Põhivormid
Haigusel on kolm vormi:
- Katarraalne. Peamiselt lähevad põletikku eesnäärme kanalid, kuid makrotasandil muutusi ei toimu. Kanalites endas täheldatakse tervikliku epiteeli degeneratsiooni protsesse, stroomas on kerge turse, veresooned on täis verd.
- Follikulaarne. Võimalik on nii protsessi vastupidine areng kui ka selle suurenemine, kui prostatiit muutub follikulaarseks vormiks ja põletikuline protsess mõjutab juba eesnäärme kude. Elund suureneb ja muutub lõtvuks. Kanalite ümber tekivad fokaalsed infiltraadid.
- Parenhümatoosne. Haiguse kõige tõsisem staadium. Sellega mõjutab põletikuline protsess kogu nääre ja moodustub abstsess. Kui haiguse kulg on ebasoodne, võib see avaneda ja mäda tungib soolestikku, põide ja kusiti.
Sümptomid
Levinud tunnusteks on urineerimishäired, valu ja joobeseisundi ilmingud – nõrkus, iiveldus, oksendamine, pearinglus ja muud ebameeldivad nähtused, mis tekitavad ebamugavust.
Ülejäänud ägeda prostatiidi sümptomid vastavad protsessi arenguetappidele:
| Lava | Sümptomid |
|---|---|
| Katarraalne | Esimesed märgid on raskustunne ja valu kõhukelmes. Tekivad düsuurilised häired, st urineerimishäired, sagenenud sagedus ja valu või kipitustunne protsessi käigus. Kehatemperatuur jääb enamasti normaalseks, mõnikord tõuseb see veidi. Diagnoos selles etapis hõlmab eesnäärme sekretsiooni uurimist. See võib näidata leukotsüütide arvu suurenemist, mukopurulentsete niitide esinemist. Uriinianalüüs näitab leukotsüütide arvu suurenemist. Selles etapis ei määrata eesnäärme massaaži valulike aistingute tõttu. Kuid uimastiravi võimaldab teil patoloogiast vabaneda 7-10 päeva jooksul |
| Follikulaarne | Sümptomid on rohkem väljendunud. Selle etapiga kaasneb tuim valutav valu, mis paikneb kõhukelmes, kuid võib kiirguda pärakusse, pärasoolde või nimmepiirkonda. Urineerimine muutub nii valusaks, et uriinipeetus on võimalik. Roojamine on raske, ka tugeva valu tõttu. Kehatemperatuur tõuseb 38 kraadini, üldine tervis halveneb. Patsient kogeb:
|
| Parenhümatoosne | Ägeda parenhümaalse prostatiidi korral tõuseb temperatuur 39 kraadini. Tekib palavik või külmavärinad. Urineerimine võib olla sagedane, kuid enamasti on see raske, isegi täielik peatumine, kuna põie tühjendamise katsetega kaasneb tugev valu. Ilmub kõhupuhitus, seedimine on häiritud ja tekib kõhukinnisus. Valu on tunda pärasooles. Nad muutuvad valutavast tuikavaks. Inimene püüab leida asendit, milles ta ei tunne valu (kõige sagedamini siis, kui ta lamab ülestõstetud jalgadega). Prostatiidi ägeda vormi korral täheldatakse eesnäärme suurenemist ja turset. Ureetrast võib tulla valget või kollakasrohelist eritist |
Ägeda prostatiidi tagajärjed võivad olla sepsis (üldine veremürgitus), põiepõletik või püelonefriit. Kui haigus areneb selliste tüsistustega, vajab patsient haiglaravi. Kuid kergetel juhtudel saab patoloogiat kodus ravida.
Ravi
Ägeda prostatiidi ravi peaks olema kõikehõlmav. Ravi hõlmab haiguse põhjuse, st patogeensete mikroorganismide kõrvaldamist. Sellistel juhtudel kasutatakse antibiootikume või nende kombinatsiooni, kuna üks ravim annab harva soovitud efekti.
Õigeaegse ravi korral kaovad sümptomid kiiresti, sõna otseses mõttes mõne päevaga. Kuid arst määrab vähemalt 4-nädalase kuuri, et täielikult puhastada keha kahjulikest bakteritest, vältida ägenemisi ja protsessi krooniliseks muutumist.
Antibiootikumid määratakse ainult nende testide tulemuste põhjal, mis on tuvastanud haiguse põhjustaja ja selle resistentsuse teatud ravimite suhtes. Arvesse võetakse ka muid tegureid. Näiteks aminoglükosiidide ja beetalaktaamide rühma kuuluvad ravimid tungivad eesnäärme kudedesse halvasti.
Fluorokinoloonide ja makroliidide rühma kuuluvatel antibiootikumidel on suurem läbitungimisvõime.
Kuid oluline pole mitte ainult läbitungimisvõime, vaid ka bakteritsiidse toime tugevus. Seetõttu on mõnikord ette nähtud makroliidid ja muud ravimid. Selliste ravimite vabastamise vormid võivad olla erinevad.
Küünlaid kasutatakse üsna harva. Rasketel haigusjuhtudel on näidustatud antibiootikumide intravenoosne manustamine (ja haiglatingimustes). Kergematel juhtudel toimub ravi ambulatoorselt, patsient võtab tablette kodus.
Valu leevendamiseks kasutatakse valuvaigisteid ja põletikuvastaseid mittesteroidseid ravimeid. Need vähendavad temperatuuri, kuid mõnikord on ette nähtud täiendavad palavikuvastased ravimid. Tugevama valu korral kasutatakse lühiajalist opiaatide kasutamist.
Ägeda eesnäärmepõletiku ravis on oluline osa rohke vedeliku joomine, eelistatavalt jõhvikamahla või kibuvitsamarja keetmine kuseteede loputamiseks, joobeseisundi vähendamiseks ning põiepõletiku ja püelonefriidi väljakujunemise ennetamiseks. Kasutatakse kergeid lahtisteid, näiteks vaseliiniõli.
Urineerimisprobleemide korral võib välja kirjutada spasmolüütikumid ja alfa-blokaatorid.
Kui on lihasspasmid, võtke lihasrelaksante.
Rahvapärased abinõud
Haiguse ravi rahvapäraste ravimitega on võimalik ainult täiendava ravina, mis suurendab ravimite võtmise toimet.
Populaarne rahvameditsiin on kõrvitsaseemned. On tõestatud, et need sisaldavad palju tsinki, millel on põletikuvastane toime. Selle aine vajaliku annuse saamiseks piisab, kui süüa üks kord päevas enne sööki 30 g kooritud tooreid seemneid.
Kõrvitsaseemnete (mitte praetud) ja mee baasil saate valmistada segu:
- Jahvatage 500 g puhastatud toorainet hakklihamasina või segisti abil.
- Lisa klaas mitte liiga vedelat mett.
- Sega hoolikalt selliseks konsistentsiks, et segust saaks pähklisuurused pallid vormida.
Toodet hoitakse külmkapis. Sa pead sööma 1-2 sellist palli päevas pool tundi enne sööki. Ravimit tuleb põhjalikult närida ja mitte kohe alla neelata.